Sünnitusjärgne füsioteraapia

Sünnitusjärgne füsioteraapia keskendub järgmisele:

• Vaagnapõhjalihaste hindamine. Vaagnapõhjalihastel on oluline roll vaagnapõhja organite toestamisel ning uriini- ja roojapidamatuse ennetamisel. Samuti abistavad vaagnapõhjalihased toestada alaselga ja vaagnat ning säilitada normaalset seksuaalfunktsiooni.

Vaginaalsel sünnitusel venivad vaagnapõhjalihased elastsuse piirini, et lihtsustada lapse sündimist. Tihti kaasnevad sünnitusega siiski ka lahklihalõige või rebendid. Sünnitus on vaagnapõhjalihastele suur trauma, mistõttu taastumine on väga oluline. Rasedusega kaasneva kaalutõusu ja hormonaalsete muutuste tõttu esineb vaagnapõhja probleeme ka keisrilõikega sünnitanutel.

Sünnitusjärgne vaagnapõhjalihaste hindamine on oluline, et saada ülevaade lihaste jõust ja toonusest, valu ja allavaje esinemisest. Vaagnapõhjalihaste hindamine on eriti soovitatav neile, kel soov kiirelt treeningute juurde tagasi pöörduda või alustada intensiivsete treeningutega (jooksmine, hüppamine vms).

Vaagnapõhjalihaste hindamine on vajalik, kui esineb rooja- või uriinilekkeid, raskustunnet vaagnas/alakõhus või valu. Palju naised kogevad põie ja soole funktsioonihäireid nii raseduse ajal kui selle järgselt. Füsioterapeudi töö hõlmab ka vedeliku tarbimise, tualetis käimise sageduse, kõhukinnisuse ja toitumise jälgimist ja soovituste andmist.

• Kõhulihaste hindamine. Olulisel kohal sünnitusjärgsel hindamisel on kõhulihaste funktsiooni ja diastaasi kontroll. Diastaas ehk kõhu sirglihase lahknemine on kõhulihaste ja sidekoelise ühenduse venimine kõhu keskjoonel. Diastaas on normaalne nähtus raseduse viimasel trimestril – kõhulihaste venimise tingib kasvav ja areneb beebi.

Pärast sünnitust toimub kõhulihaste kiireim taastumine esimese paari kuu jooksul. Sel ajal on oluline piisavalt puhata, vältida suurte raskuste tõstmist ja intensiivset treeningut. Diastaas, mis püsib pärast kahte kuud, võib vajada füsioterapeudi abi ja õigeid kõhulihaseid taastavaid harjutusi.

Keisrilõike korral on kõhulihaste ja diastaasi hindamine samuti oluline. Lisaks saab manuaalsete võtetega kaasa aidata armi paremale taastumisele, tundlikkuse ja valu vähendamisele. Armimassaaž on oluline, et ennetada ja parandada nn „pesunööri efekti“, mille puhul kõht võlvub üle armi.

• Rühi, liiges- ja lihasprobleemide hindamine. Sünnitusjärgselt on sagedasemad kaebused vaagnavalu (sümfüüsi ja „sabakondi“ valu) ja seljavalu. Rasedusaegse kehakaalu suurenemise, rühi ja hormonaalsete muutuste tõttu võivad probleeme tekitada ka varasemad vigastused. Sünnitusjärgselt on oluline teada, kuidas kohandada oma igapäevaseid tegevusi ja asendeid (rühti), et ennetada ja leevendada valusid. Füsioterapeut oskab anda vajalikke soovitusi ja harjutusi ning nõustada tugivööde/bandaažide kasutamise osas.
• Treeningutega alustamine. Igaühel on sünnitusjärgselt omad eesmärgid: kaalu kaotamine, võistlusteks valmistumine, treeningutega alustamine või lihtsalt valu leevendamine. Olenemata eesmärgist, on oluline nõu pidada naiste tervisele spetsialiseerunud füsioterapeudiga, et koostöös leida parimad lahendused oma eesmärkide täitmiseks.

Sünnitusjärgne treening ei saa olla selline nagu enne rasedust. Keha vajab aega taastumiseks ja uue olukorraga harjumiseks. Oluline on alustada lihtsamatest baasharjutusest, et järk-järgult treenides keha koormustega harjuks. Iga naise taastumine on erinev, mistõttu on oluline hinnata lihas-skeleti võimekust enne omale sobiva treeninguga alustamist. Hea soovitus on intensiivsemate treeningutega (näiteks jooksmine) oodata 3-6 kuud. Teadmatult treenimine võib põhjustada vaagnapõhja sümptomite ja valude ägenemist. Hormonaalsete muutuste tõttu on sünnitusjärgselt suurem oht ka vigastuste tekkeks.

Konsulteeri füsioterapeudiga, kui Sul esineb järgmisi probleeme:

• ettevõlvuv kõht;
• selili asendis pead või jalgu tõstes tekib kõhu piirkonda lohk või tugevam kõhu ettevõlumine;
• naba välja punnitamine;
• valulik/ebamugav keisrilõike arm;
• raskusi sünnituseelse vormi taastamisega;
• valu ja/või raskustunne kõhu või vaagna piirkonnas;
• uriini-, gaasi- või roojalekked aevastades, naerdes, treenides või muudel tegevustel;
• sage urineerimisvajadus;
• selja-, puusa-, vaagnavalu vms igapäevastel tegevustel.